Dokumendiformaadid ja nende turvaprobleemid

Sedamööda, kuidas ülemaailmsed arvutivõrgud oma võidukäiku alustasid, hakkasid arvutid info digitaalse töötlemise kõrval üha rohkem tegelema ka selle info edasikandmisega. Üks esimesi ja lihtsamaid selle valdkonna teenuseid – elektronpost – elab tänaseni, kuid tavalise e-maili poolt pakutav ASCII-teksti vahetamise võimalus ei rahulda kasutajaid enam ammu. Ka Eestis töötatakse iga päev tuhandete tarkvarapakettidega ning produtseeritakse väga erineva formaadiga faile, milles sisalduvat infot kellegi teisega jagada soovitakse. Siit saavad aga alguse probleemid. Teadupärast liigub digitaalne informatsioon üle võrgu 1-deks ja 0-deks kodeeritult ning seega ei näe dokumendi kättesaaja muud kui vaid bitijada, mida ta peab mingite vahenditega interpreteerima hakkama. Kust peaks dokumendi saaja teadma, mida temani jõudnud 1-d ja 0-d tähendavad? Vastuse annavad tavaliselt selle bitijada välised vahendid, näiteks failide laiendid või mime-tüübid, mille alusel operatsioonisüsteem valib dokumendi käsitlemiseks vajaliku rakenduse. Teise näitena võib tuua UNIX-süsteemide file-käsu, mis üritab faili sisu järgi tema tüüpi ära mõistatada, laskmata end laiendist häirida. Mõlemal juhul jääb lahtiseks küsimus, kuidas käsitseda postkasti maabunud bitijada, mille kohta ükski rakendus midagi arvata ei oska. Üheks võimalikuks vastuseks on ainult standardsete ja üldtuntud dokumendiformaatide kasutamine digitaalses andmevahetuses; seda lahendust käsitleme täpsemalt jaotises 2. 2000. aasta märtsis võeti Eesti Vabariigis vastu digitaalallkirja seadus [5], mis lubab elektrondokumendi tema paberkolleegiga õiguslikus mõttes samasse